Aristokraatlik Fräuleinstift

Adligen Fräuleinstift'i barokne hoonekompleks ehitati aastatel 1733-1741 ja selle asutas Rootsi kuninganna Ulrike Eleonore. Adlige Fräuleinstift asutati 1733. aastal enesemääratluse "Bahrtisches Closter" all; teine kaasaegne nimetus on "Adliges Jungfrauenkloster". Tegemist ei olnud siiski kloostriga, vaid sihtasutusega, mis tegeles peamiselt piirkonna aadliperekondadest pärit vallaliste tütarde hooldamisega. Sarnaseid asutusi oli Bergen auf Rügenil, Stralsundis (endine St Anneni ja Brigitteni klooster), Ribnitzis (endine klooster vaestekloostritele, praegune merevaigumuuseum) ja paljudes teistes kohtades. Need tekkisid kloostritest, mis reformatsiooni ajal likvideeriti. Paljudel juhtudel pärinesid siin elavad nunnad perekondadest, kes määrasid oma vallalised tütred vaimulikuks, sest majanduslikel põhjustel ei olnud neil võimalik perekonda jääda. Reformatsiooni kehtestamisega ja kloostrite laialisaatmisega ei olnud see võimalus enam võimalik. Üheks lahenduseks oli kloostrite muutmine ilmalikeks kloostriteks. Kuigi kloostritesse astumine oli seotud lubaduste andmisega kui eluaegse otsusega, ei andnud nunnad mingeid lubadusi. Nad võisid kloostrist lahkuda ilma eriloata, kui nad abiellusid või muudel isiklikel põhjustel. Kuigi elu kloostris allus rangetele reeglitele, oli võimalik päevasel ajal kloostrist lahkuda, oli võimalik saada puhkust ja igal aastal kuni kolm kuud palve alusel eemal viibida. Kloostri reeglite järgimise üle teostas järelevalvet prioriit; esimene kloostri juhataja oli Philipina Luise von Wackenitz, kellel oli abtisside auaste. Barthi linnas ei olnud eelkäijat, sest 1255. aasta määruste kohaselt ei asutatud linnas kloostrit (Barthi linna asutamine ja varajane linnaajalugu). Tee Barth'i aadliristi kloostri asutamiseks oli avatud 1726. aastal pärast seda, kui Rootsi kuningas Friedrich annetas kuninganna Ulrika Eleonora otsesel kaasamisel rüütelkonnale maa ja olemasolevad Barth'i lossi jäänused ning andis loa raiuda puitu kuninglikus metsas Darßil. Seega asus klooster kohas, kus umbes alates 1255. aastast asusid Rügeni vürstide ja hiljem Pommeri hertsogite (Jaromar II, Barnim XIII) linnakvartalid. Esimesed kloostrielanikud kolisid hoonetesse 3. augustil 1733. aastal. Igale konvendi daamile, kes olid vallalised ja seega ka varatuid naisi, eraldati nelja toaga korter, kõrvalruumid ja aiakrunt. Nende ülalpidamise tagamiseks oli kindel palk. Reeglina osteti sünni ajal õigus hilisemaks kloostrisse astumiseks, kuid kaugeltki mitte kõik õigustatud isikud ei kasutanud seda võimalust. Pärast Teist maailmasõda sattusid nunnad raskesse olukorda. Pagulasi tuli majutada hoonetes ja maareformiga kaotasid nad oma valdused, millest klooster oli saanud osa oma sissetulekust. Nunnad pidid oma kodust ajutiselt lahkuma, kuid said peagi tagasi pöörduda. Mais 1948 lõpetati klooster ja läks kirikule üle. 1974 anti hooned üle linnale, 1978 lahkus viimane nunna Anna-Louise von Stumpfeld, viimane prioress Katharina von Hagenow (1882-1952) maeti Barthi kalmistule; tema järgi on nime saanud Barthi gümnaasium (Uhlenflucht 5). Kloostri hoonekompleks on kolmekordne krohvitud tellistest ehitatud kompleks. Piklik peahoone koosneb kõrgendatud keskosast, millel on lai keskrisaliit kolmnurkse võrega ja kellatorn. Mõlemal küljel külgnevad kõrge mansardkattega kümnelteljelised hooneosad. Lisaks on kaks üheksatahulist tiiba, mis ümbritsevad kolmest küljest hoovi. Kogu hoonekompleksi ümbritseb pahteldamata tellisest müür, mille kõrval on Rootsi kuningliku kroonitud vappidega ümarkaareline värav ja rekonstrueeritud väravavahi maja. Aastatel 1985-1994 asus hoone mõnes osas lasteaed. Alates 2001. aastast on hoonekompleksis, mida on renoveeritud vastavalt selle muinsuskaitsealusele staatusele, asuvad vanuritele sobivad korterid ning ruumid näituste ja kultuuriürituste korraldamiseks. Kahe tiivaga barokk-kompleks on ainus Rootsi sihtasutus Saksamaa pinnal.